Sigade Aafrika katk - korduma kippuvad küsimused

Sigade Aafrika katk on väga nakkav ning ägedalt kulgev nii kodu- kui ka metssigade viirushaigus. Seda iseloomustavad palavik, verejooks, põletikulised muutused elundites ja suur suremus (kuni 100% loomadest).

Sigade Aafrika katku ei haigestu teised loomaliigid ega inimesed, kuid nad võivad viirust edasi kanda. Sigade Aafrika katk ei ole ravitav ning vaktsiin selle vastu puudub.

Haiguse peiteperiood on tavaliselt 3–15 päeva ning kliinilised tunnused on väga varieeruvad sõltuvalt viiruse patogeensusest. Praegu Venemaal ja Valgevenes laialt leviv sigade Aafrika katk on haiguse üliäge vorm, mida iseloomustab sigade äkksurm ning muude haigustunnuste puudumine.

Äge vorm

• Palavik üle 40 °C (41–42 °C);
• sigade kobarasse kogunemine, isutus, loidus, naha sinakaks muutumine ja liigutuste koordineerimishäired 24–48 tundi enne surma;
• kiire pinnapealne hingamine, köha, hingamisraskused;
• silmapõletik koos nõre eritumisega, nõrevoolus (vahel verine) sõõrmetest;
• tiinetel loomadel abordid;
• kõhukinnisus, vahel oksendamine ja (verine) kõhulahtisus;
• verevalumid nahas, kõrvade laiguliseks muutumine;
• looma surm 1.–7. kliinilise haigestumise päeval;
• suremus kuni 100%.

Mitteäge vorm

• Taastekkiv või püsiv palavik 3–4 nädalat;
• hingamisteede põletik;
• depressioon, isutus, loidus;
• tiinetel emistel abort.

Krooniline vorm (esineb harva)

• Hingamisteede põletik;
• abordid, artriidid, liigeste turse, kasvupeetus;
• tursed jäsemetel, näo ja alalõua piirkonnas;
• haavandid nahas või naha nekroos.

Haigusetekitaja levib otsesel kontaktil haige loomaga või tema eritistega.

Sead võivad nakatuda ka kaudselt – näiteks nakatunud loomadelt pärinevat liha sisaldava sööda või toidujäätmete söömisel; haigustekitajaga saastunud sööda, joogivee, sõiduvahendite, sisseseade, joogivee või riiete vahendusel.

Mõnes piirkonnas levib haigus ka puukide vahendusel, kuid Eestis selliseid puugiliike looduslikult ei leidu.

Viirus hävib kuumutamisel 70 °C.

Viirus on väga vastupidav, säilides

• külmutatud lihas – mitu aastat;
• soolatud lihas – kuni 310 päeva;
• suitsutatud lihas – kuni 6 kuud;
• mullas ja pinnases – kauem kui 6 kuud;
• loomakorjustel – kuni 2 kuud;
• looma väljaheidetes – kuni 11 päeva.

Oma loomade kaitsmiseks sigade Aafrika katku eest pead võtma vähemalt järgmisi bioohutusmeetmeid:

• ära luba kõrvalisi inimesi loomapidamishoonesse;
• enne loomapidamishoonesse sisenemist vaheta riided, desinfitseeri või vaheta jalanõud;
• hoia karja juurde toodav loom karantiinis, eraldi karjas olevatest loomadest;
• hoia haige loom eraldi tervetest;
• väldi viiruse pääsu loomapidamishoonesse sööda, allapanu või inventariga;
• ära sööda sigadele toidujäätmeid;
• tee tõrjet näriliste vastu;
• takista metsloomade ja teiste koduloomade pääsemist loomapidamishoonesse;
• nõua nende meetmete järgimist kõigilt, kes Sinu loomadega tegelevad.

Kui seapidaja kahtlustab, et ta loom on haigestunud sigade Aafrika katku, peab ta sellest kohe teatama veterinaararstile. Loomaarsti või maakonna veterinaarkeskust tuleb informeerida ka kõikidest muudest sündmustest, mis võivad viidata sigade Aafrika katkule. Veterinaararst teavitab kahtlusest Põllumajandus- ja Toiduameti kohalikku asutust, kelle järelevalvealal kõnealune talu või loomakasvatusettevõte asub.

Teate saamisel peab Põllumajandus- ja Toiduameti kohalik asutus alustama viivitamatult ametliku uurimisega, et kinnitada või ümber lükata haiguse kahtlus või esinemine.

Juhul kui haigus leiab ametliku kinnituse, kehtestab Põllumajandus- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht ettevõtte või talu suhtes taudipunktis karantiini.

Sigade haigestumisest või hukkumisest peab loomapidaja teatama kohe veterinaararstile.

Veterinaararsti saabumiseni tuleb vältida võimaliku nakkuse levikut. Farmist ei tohi viia välja elusloomi ega korjuseid, inventari, sööta, joogivett, sõnnikut, allapanu või teisi võimalikke nakkust edasi kandvaid materjale ning jäätmeid. Tuleb takistada kõrvaliste inimeste sissepääsu farmi ning vältida teiste loomade ja näriliste kokkupuudet elussigade või seakorjustega.

Väga ohtliku loomataudi tõrjumisel on oluline tegutseda kiiresti ja kindla peale. Mida kauem taudikolle püsib, seda suurem on tõenäosus, et taud koldest edasi levib. Seepärast on vaja koldest lahti saada nii ruttu, kui võimalik.

Sigade Aafrika katku puhul on tõenäosus, et nakkus karja kõikidele loomadele ei leviks ja need ära ei sureks, väga väike. Kui 100 loomast ka üks ellu jääks, siis suure tõenäosusega on selline loom ikkagi nakatunud, viiruse kandja ja nakkuse allikas ning endiselt ohtlik. Nakatunud karja majandustegevus on sellistes oludes niikuinii võimatu.

Kuna haigus põhjustab sigadele ka väga suuri kannatusi, siis tuleb arvestada, et iga päev, mil viivitatakse nakatunud karja hukkamisega, toob kaasa põhjendamatuid kannatusi üha rohkematele sigadele ja on loomade heaolu seisukohast väga suur probleem.

Inimestele sigade Aafrika katk ega ka klassikaline katk ohtu ei kujuta. Seakatk ohustab vaid kodusigu ja metssigu. Küll aga võivad inimesed olla nakkuse edasikandjaks.

Looduses ei ole miski võimatu, kuid tõenäosus selleks praeguste teadmiste kohaselt on minimaalne. Vähemalt viimase miljoni aasta jooksul ei ole viirus suutnud nakatada ei inimest ega tema eellaseid.

Ei ole. Sealiha söömine on inimestele täiesti ohutu, isegi juhul kui tegemist on katkuga nakatunud sea lihaga.

Ei – inimene ei nakatu sigade Aafrika katku viirusega ja tema seedetraktis viirus hävib.

Seda võib süüa. Probleem on selles, kuidas selline liha sööjani jõuab.

Nakatunud siga ei ole võimalik tappa ega tema liha käidelda, ilma et keskkond saaks saastatud viirusega. Lihas endas püsib viirus eluvõimelisena väga pikka aega. Viirus talub isegi mõõdukat kuumtöötlemist. Lihast jäävad paratamatult üle jäägid, mida võidakse tahtlikult või tahtmatult sööta kodusigadele. Ka võivad sellised jäägid sattuda loodusesse ning seeläbi taas metssigu nakatada.

Nakatunud liha lubamisel tarbimisse oleks viiruse levik keskkonnas (laiemas mõttes) kontrollimatu.

Vaata eelmise küsimuse vastust. Nakatunud sigu ei ole praktiliselt võimalik ohutult käidelda.

Desinfitseerimiseks võib kasutada tavalise kloori sisaldava pesuvalgendi 2,5-protsendilist lahust.

Kummijalatseid võib hoida selles lahuses tunda aega ning seejärel loputada.

Riiete puhul sobib viiruse eemaldamiseks pesemine pesumasinas või nende hoidmine saunalaval 100-kraadises kuumuses.

Uuringud näitavad, et laudakärbse organismis püsib viirus eluvõimelisena kaks päeva. Seetõttu ei saa täielikult välistada nende rolli viiruse edasi kandmises ühe lauda piires. Selle olulisus ei ole teada, sest seda ei ole katseliselt uuritud. Ülekanne kaugemate vahemaade taha on vähetõenäoline.

Sigade Aafrika katkule puudub ravi ja vaktsiin. See haigus ei paku ravimitootjatele mingit huvi. Vandenõuteoreetikud võiksid otsida vaenlast desoainete ja põletusahjude tootjate hulgast.

Loomatauditõrje põhimõtted, mida Euroopa Liidus rakendatakse, põhinevad kaasaja parimatel teadmistel ja praktikal ning on kokku lepitud Maailma Loomatervise Organisatsioonis (WOAH). Need kehtivad kogu maailmas ja neid tunnustavad kõik rahvusvahelised kaubandusorganisatsioonid, kaasa arvatud Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO).

Üks asjaolu, miks haigus määratletakse eriti ohtlikuks taudiks, ongi see, et seda ei ole võimalik kontrollida vaktsineerimise abil. Oluline põhimõte eriti ohtlike haiguste tõrjel on see, et loomapopulatsiooni vabadus haigusest on tagatud siis, kui populatsioon ja ümbritsev keskkond on haigustekitajast vaba. Vabadus haigusest võrdub vabadusega nakkusest.

Paraku ei taga enamiku haiguste puhul vaktsineerimine vabadust nakkusest. Põhjus on enamasti selles, et vaktsiin ei taga kaitset nakatumise eest, mis tähendab seda, et vaktsineeritud loomad võivad jääda viiruse kandjaks ja teistele loomadele nakkuse allikaks.

Mõne haiguse puhul on viirus sedavõrd muutlik, et vaatamata vaktsineerimisele võivad ka vaktsineeritud loomad haigestuda, kui uus viirusetüvi erineb oluliselt vaktsiiniviirusest (näiteks suu- ja sõrataudi puhul).

Seetõttu on vaktsineerimise korral praktiliselt võimatu tõendada, et kari või piirkond või riik on nakkusest vaba. Viimane on aga vajalik ühelt poolt selleks, et vältida loomade haigestumist, ja teiselt poolt selleks, et loomi ja nende saadusi saaks müüa teistesse riikidesse. Ei meie ise ega teised riigid soovi osta välismaalt loomi ega saadusi, mis võivad kanda laastava mõjuga viiruseid.

Nende haiguste puhul, kus vaktsiin on sedavõrd tõhus, et välistab nakkuse edasikandumise teistele loomadele, vaktsineerimist ka kasutatakse. Hea näide on veiste katk, mis on kogu maailmast tõrjutud (planeet Maa tunnistati ametlikult veisekatkuvabaks 2012. aastal) tänu edukale massvaktsineerimisele, mida võimaldas efektiivse vaktsiini olemasolu. Kohapealt saame näiteks tuua marutaudi, millest Eesti sai vabaks tänu väga edukale vaktsineerimisprogrammile, mille viis ülimalt tõhusalt ellu Põllumajandus- ja Toiduamet. Eriti ohtlikeks haigusteks, mille puhul vaktsineerimist kasutatakse, on veel näiteks lammaste katarraalne palavik (sinikeel) ja lindude Newcastle’i haigus.

Sigade Aafrika katk selliste haiguste hulka paraku ei kuulu. Seni väljatöötatud vaktsiinid pole piisavalt tõhusad – ei kaitse piisavalt ei haigestumise ega nakatumise vastu. Seetõttu tähendaks vaktsineerimine, et nakkus jääks loomapopulatsiooni ringlema, seega sealiha ja muud saadused võiksid sisaldada viirust. Kauplemine teiste riikidega ei oleks võimalik. Haiguspuhangute oht säiliks.

Vaktsiine ei toodeta haigustekitaja antikehadest. Vaktsiin on nõrgestatud mikroob või haigustekitaja osised, mis viiakse organismi, kus need stimuleerivad looma immuunsüsteemi, matkides loomulikku nakatumist, ilma et loom haigestuks. Selle tagajärjel tekivad organismis antikehad, mis kaitsevad looma haigestumast loomuliku nakkuse korral.

Antikehadest ei saa vaktsiini toota, samamoodi nagu ei saa sõnnikust saia.

Kui keegi peab silmas immuunseerumi tootmist, siis see on teoreetiliselt võimalik. Paraku ei ole sigade Aafrika katku viiruse suhtes tekkivad antikehad viirusele kuigi ohtlikud – need ei surma viirust. Immuunsus seakatku viiruse vastu põhineb immuunrakkude talitlusel. Seega me peaks üle kandma mitte antikehi, vaid immuunrakke. Sellise preparaadi annuse hind ületaks ilmselt olulisel määral sea maksumust ja oleks majanduslikus mõttes võimatu lahendus.

Seda, kas taudikoldes hukatud sigu matta või mitte, otsustatakse iga konkreetse juhtumi puhul eraldi. Selleks kaalutakse kõiki seotud riske, sh nii taudi edasikandumise riski kui ka veekaitsega seotud aspekte.

Otsuse teeb kohalik loomatauditõrje komisjon, kuhu kuuluvad nii Põllumajandus- ja Toiduameti kui ka Keskkonnaameti esindajad. Komisjon kaalub kõiki võimalikke tegureid: käideldavate jäätmete kogust, transportimisega seotud riske, loomsete jäätmete käitleja (AS Vireen) jõudlust korjuste kahjutustamisel, keskkonnakaitselisi aspekte.

Lõpptulemus peab välistama taudi edasikandumise riski jäätmete transpordil ja tagama veekaitse matmisel.

Väiksemate farmide puhul on otstarbekam korjuste transportimine ja utiliseerimine Väike-Maarja loomsete jäätmete käitlemise tehases.

Hukatavate sigade suurema koguse puhul (alates 5000 seast) jääb aga peamiseks variandiks nende matminie kohapeal või taudipunkti läheduses. Seda põhjusel, et loomsete jäätmete käitlemise tehasel puudub võimsus nii suurte koguste käitlemiseks piisavalt lühikese aja jooksul. Samuti ei ole nii suure koguse jäätmete transport pika vahemaa taha põhjendatud taudi leviku tõkestamise seisukohalt.

Keskkonnaamet kaardistas juba 2014. aasta kevadest võimalikke paiku, kuhu saaks hukatud sigade korjuseid matta. Esimeseks ja eelistatuimaks variandiks taudiohtlike korjuste kahjustutamisel (nagu ka metssigade puhul) on kohapeal matmine, et välistada taudi edasikandumise riski transpordil. Kõik sõltub aga konkreetsest juhtumist – hukatavate sigade kogusest, farmi asukohast ning alternatiivsete võimaluste olemasolust.

Selleks et Keskkonnaamet annaks loa seakorjuste matmiseks, peab valitud kohas olema tagatud põhjavee kaitstus ning keskkonnaohutus.

Kõrge riskiohuga piirkondadeks loetakse karstialad ja alvarid; samuti need alad, kus põhjaveekihil lasub kuni 10 meetri paksune moreenikiht, kuni 2 meetri paksune savi- või liivsavikiht või kuni 40 meetri paksune kruusa- või liivakiht. Eestis leidub väga palju kohti, kus põhjavee kaitstus ei ole tagatud, mistõttu sobilike matmiskohtade arv on piiratud.

Lisaks põhjavee kaitstusele peab planeeritav matmiskoht asuma asulat või suuremat majade gruppi teenindavast puurkaevust või salvkaevust vähemalt 200 meetri kaugusel ning üksikmajapidamise puurkaevust vähemalt 100 meetri kaugusel.

Pinnaveekogude puhul peab matmiskoht olema tavalisest veepiirist vähemalt 200 meetri kaugusel. Kindlasti pole võimalik matta korjuseid maaparandussüsteemi alale, kus paikneb drenaaž, kuna matmise käigus võib see puruneda.

Lisaks jälgitakse ka seda, et inimeste majapidamised asuksid matmispaigast võimalikult kaugel.

Taudistunud ala on metssigade asuala, kus on avastatud vähemalt üks sigade Aafrika katku nakatunud metssiga. Taudistunud ala suurus on vähemalt 200 km².

Taudistunud ala määramisel võetakse arvesse haiguse geograafilist levikut, piirkonnas elutsevate metssigade asuala suurust ning metssigade liikumist takistavaid looduslikke ja inimese loodud tõkkeid.

Taudistunud ala kohta koostab Põllumajandus- ja Toiduamet tervendamise kava, kus on kirjas meetmed alal sigade katku likvideerimiseks. Kava muudetakse ja täiendatakse vajaduspõhiselt.

Taudistunud alal asuvad sigalad võetakse kõrgendatud veterinaarjärelevalve alla. Määratakse veterinaarjärelevalveametnikud ja volitatud loomaarstid, kes hakkavad sigalaid üle vaatama.

Esmane ülevaatus tehakse seitsme päeva jooksul; selle käigus registreeritakse sigade arv ning kari vaadatakse kliiniliselt läbi. Edaspidi kontrollitakse regulaarselt (vähemalt kord kuus) kõiki piirkonna sigalaid võimaliku nakkuse avastamiseks. Seakatku tunnustega sigadelt võetakse uurimiseks proov.

Taudistunud alal lastud või surnult leitud metsseale tehakse koostöös jahimehega epidemioloogiline uuring. Kirja pannakse metssea leidmise või küttimise andmed (sh kuupäev, leidja või küti nimi, metssea vanus ja sugu, kütitud metssea sümptomid või leitud metsseakorjuse olukord). Surnud metssea vaatab üle ka veterinaarjärelevalveametnik või volitatud loomaarst. Korjuselt võetakse proov, mis saadetakse Riigi Laboriuuringute ja Riskihindamise Keskusesse (LABRIS).

Kitsendusi ja kohustusi seakasvatajale

• Seakasvataja peab välistama metssigade ligipääsu oma sigadele, kasutatavatele vahenditele ja materjalidele.
• Sigu ei tohi sigalast välja viia ega sinna tuua, ühest sigalast teise viia, karjatada ega välilaagris pidada.
• Ettevõttest pärinevat sealiha, loomseid saadusi, spermat, embrüoid ega munarakke ei tohi Eestist välja toimetada.
• Ettevõtte territooriumile ei tohi tuua kütitud või surnult leitud metssigu, nende kehaosi ega nendega kokku puutunud vahendeid või materjale. Leitud metsseakorjused tuleb põletada või matta samas kohas, kust need leiti. Kütitud metssigu tuleb säilitada kuni uurimistulemuste selgumiseni. Kui sigade Aafrika katku proov osutub positiivseks, tuleb liha ja tapajäätmeid kahjutustada või töödelda nii, et nakkuse levitamine oleks välistatud.
• Sigade Aafriika katku nakatunud liha säilitamise ruum ja lihaga kokku puutunud esemed, materjalid ja veovahendid tuleb desinfitseerida veterinaarjärelevalveametniku või volitatud loomaarsti kontrolli all ning järgides tema juhiseid.
• Taudistunud alalt kütitud, aga seakatkust puhta metssea liha tohib turustada ainult Eestis. Kõrvalsaaduseid tuleb töödelda veterinaarjärelevalveametniku või volitatud loomaarsti kontrolli all.
• Inimesed, kes on taudistunud alal puutunud kokku metssigadega, peavad viiruse leviku takistamiseks kasutama hügieeniabinõusid. Jahil käinud inimene ei tohi minna loomapidaja ettevõttesse ega vähemalt 48 tundi pärast jahti sigadega kokku puutuda.
• Vajadusel võib Põllumajandus- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht kehtestada taudistunud alal lisakitsendusi (näiteks keelata jahipidamise ja metssigade söötmise).
• Ettevõtte sisse- ja väljapääsuteedel ning sigala sisse- ja väljapääsu ees tuleb võtta kasutusele sobivad desinfektsiooniabinõud.
• Sigalas töötavad isikud võivad tööl kanda vaid sellist üleriietust ja jalanõusid, mis on ette nähtud üksnes tööl kandmiseks.
• Sigade üle tuleb pidada arvestust, tuues eraldi ära pidamis- ja vanuserühmad. Sigade arvu muutused rühmades tuleb registreerida. Need andmed tuleb esitada veterinaarjärelevalveametnikule, kui ta neid nõuab.
• Kõigist sigade haigestumise ja hukkumise juhtudest tuleb teatada veterinaarjärelevalveametnikule.

Puhvertsoon on puhas ala, mis on täiendava veterinaarjärelevalve all. Puhvertsoonis tehakse seakasvatusettevõtetes ja taludes täiendavat loomade veterinaarülevaatust ja -kontrolli. Elusloomade liikumisele on seatud piirangud. Loomade liikumine puhvertsoonist sisse-välja on veterinaarjärelevalve kontrolli all.

Puhvertsoonis asuvast ettevõttest on keelatud viia elussigu teistesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse või kolmandatesse riikidesse. Erandina saab seda lubada juhul, kui on täidetud järgmised tingimused:

• sead on olnud põllumajandusettevõttes vähemalt 30 päeva või alates sünnist ja ettevõttesse ei ole toodud elussigu vähemalt 30 päeva jooksul enne transportimise kuupäeva;
• 15 päeva jooksul enne transportimise kuupäeva on sigu uuritud sigade Aafrika katku suhtes negatiivse tulemusega ning ametlik veterinaararst on lähetamise kuupäeval teinud kliinilise läbivaatuse sigade Aafrika katku avastamiseks.

Ka puhvertsoonis kütitud metssead, mis viiakse edasiseks töötlemiseks teise Eesti piirkonda, peavad olema eelnevalt uuritud sigade Aafrika katku suhtes negatiivse tulemusega. Tsoonis kütitud metssigade toimetamine teistesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse on keelatud.

Kui haigus leiab kinnituse, kehtestab Põllumajandus- ja Toiduamet taudipunkti koos kitsendustega aladega (ohustatud tsoon ja järelevalvetsoon). Ohustatud tsoon ja järelevalvetsoon kehtestatakse taudipunkti ümber 24 tunni jooksul pärast ametliku diagnoosi kinnitamist.

Põllumajandus- ja Toiduameti peadirektor teavitab nii sigade Aafrika katku kahtlusest kui ka ametlikust diagnoosimisest Eestis Maailma Loomatervise Organisatsiooni (WOAH), Euroopa Komisjoni kui ka kõigi naaberriikide riiklike veterinaarteenistuste juhte. Seda tuleb teha hiljemalt 24 tunni jooksul alates esmasest sigade Aafrika katku puhangu kinnitamisest.

Taudipunktist ning selle ümber kehtestatud ohustatud tsooni ja järelevalvetsooni kehtestamisest, nende punktide asukohast ja seotud kitsendustest teavitab Põllumajandus- ja Toiduameti peadirektor meediakanaleid, kes edastavad teabe riigi elanikele.

Taudipunktis olevad sead hukatakse viivitamatult järelevalveametniku kontrolli all. Järelevalveametnik valib sigade hukkamiseks sellise viisi, mis välistab viiruse leviku.

Surnud või hukatud sigade korjused hävitab Päästeamet Põllumajandus- ja Toiduameti järelevalve all nii, et igasugune nakkuse levik oleks välistatud. Hävitatakse inventar, loomasööt ja loomsed saadused, mida ei ole võimalik puhastada desinfitseerimisega.

Loomapidaja peab taudikolde sisse- ja väljapääsude juurde paigutama desobarjäärid ja ümbritseva territooriumi puhastama ning desinfitseerima.

Nakkuse sissetoomise hetkest kuni haiguse avastamiseni nakatunud sigade tapmisel saadud liha hävitatakse.

Ohustatud tsoon kehtestatakse vähemalt kolme kilomeetri raadiuses taudipunktist.

Järelevalvetsoon kehtestatakse vähemalt kümne kilomeetri raadiuses taudipunktist.

Kui kitsendustega tsoonid jäävad mitme maakonna piiridesse, siis kehtestab tsoonid igas maakonnas eraldi seotud maakonna maavanem Põllumajandus- ja Toiduameti kohaliku asutuse ettepanekul.

Ohustatud tsoonis toimitakse järgmiselt:

• tehakse koostööd kohaliku omavalitsuse, Politsei- ja Piirivalveameti ning Päästeameti kohalike asutustega;
• peamistele sissesõiduteedele paigaldatakse teavitavad viidad nähtava ja püsiva kirjaga "LOOMATAUD. OHUSTATUD TSOON”;
• koostatakse nimekirjad majapidamistest ja sigade arvust territooriumil;
• veterinaarjärelevalveametnikud, volitatud loomaarstid teevad loomadele kliinilise ülevaatuse;
• sigade omanikud on kohustatud teada andma kõigist sigade suremise ja haigestumise juhtudest;
• keelatud on korraldada loomade näitusi, võistlusi või muid taolisi üritusi, samuti kaubelda loomadega;
• desinfitseeritakse kõik sigadega kokku puutuvad ja potentsiaalselt nakatunud materjalid (sõnnik, virts, läga, söödad) ning loomade ja sööda transpordiks kasutatavad transpordivahendid.

Liha ja loomseid saadusi võib ohustatud tsoonist välja viia ainult Põllumajandus- ja Toiduameti loal.

Sigu ei tohi viia välja ettevõttest, kus neid peetakse, vähemalt 40 päeva jooksul pärast taudipunkti esialgse puhastuse ja desinfektsiooni läbiviimist.

Muud liiki loomi on lubatud ohustatud tsooni tuua ja sealt välja viia vaid Põllumajandus- ja Toiduameti loal.

Keelatud on sigade liikumine avalikult kasutataval teel ja erateel, välja arvatud loomakasvatushoonega otseselt seotud teelõigul. Sigade transport läbi ohustatud tsooni toimub ainult Põllumajandus- ja Toiduameti loal ning Politsei- ja Piirivalveameti järelevalve all.

Plaanitavast sigade veost läbi ohustatud tsooni on veose omanik kohustatud teavitama Põllumajandus- ja Toiduameti asutust vähemalt 24 tundi ette.

Pärast 40 päeva möödumist taudipunkti esialgsest puhastamisest ja desinfitseerimisest võib Põllumajandus- ja Toiduamet lubada transportida sigu otse enda määratud tapamajja, mis eelistatavalt asub ohustatud tsoonis või järelevalvetsoonis, või otse loomsete jäätmete käitlemise ettevõttesse, kus sead viivitamata surmatakse ning nende korjused hävitatakse.

Seakarjades peab veterinaararst loomi perioodiliselt üle vaatama, et hinnata nende tervislikku olukorda. Kõigist sigade suremise ja haigestumise juhtudest tuleb kohe teatada veterinaararstile, kes viib läbi kõik vajalikud uurimised sigade Aafrika katku suhtes.

Liha võib tsoonist välja viia üksnes Põllumajandus- ja Toiduameti loal.

• Järelevalvetsoonis on keelatud sigade liikumine avalikult kasutataval teel ja erateel, välja arvatud loomakasvatushoone või -rajatisega otseselt seotud teelõigul.
• Sigade tsoonisisene vedu on lubatud ainult Põllumajandus- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhi loal.
• Sigade transport läbi järelevalvetsooni on lubatud vaid tingimusel, et veok tsooni territooriumil ei peatu või sigade transport toimub otse järelevalvetsoonis paiknevasse tapamajja kohe toimuvaks tapmiseks.
• Majandist, kus sigu peetakse, ei tohi sigu välja viia vähemalt 30 päeva jooksul pärast seda, kui on lõpetatud nakatunud loomakasvatushoone esialgne puhastamine ja desinfitseerimine.
• Muud liiki loomi tohib järelevalvetsooni tuua ja sealt välja viia vaid Põllumajandus- ja Toiduameti loal ning alates kaheksandast päevast pärast tsooni kehtestamist.

Ohustatud tsoonis ja järelevalvetsoonis kehtestatud kitsendusi kohaldatakse vähemalt veel 30 päeva jooksul pärast seda, kui

• kõikides taudipunktides on sigade Aafrika katk likvideeritud ja lõppdesinfektsioon tehtud;
• kõik seakarjad ohustatud tsoonis ja järelevalvetsoonis on kliiniliselt uuritud ja sigade Aafrika katku kahtlust ei ole tekkinud;
• seroloogilise uurimise tulemused ohustatud tsoonis ja järelevalvetsoonis on osutunud negatiivseks.

Surnud loomade vedu loomsete jäätmete käitlemisse taudipunktist, ohustatud tsoonist ja järelevalvetsoonist on väga riskantne, kuna sellega levitatakse haigust. Kõige väiksema riskiga sellises olukorras on loomade matmine samasse piirkonda. Matmisel tuleb muidugi arvestada keskkonnaseadusest tulenevaid nõudeid (näiteks põhjavee kaitse).

• Tallatud vili tuleb põletada.
• Sellist vilja on keelatud vedada või anda söödaks loomadele.