Oma teekonnal valmistamisest kuni sööja suhu puutub toit või selle koostisosa kokku erinevate esemetega, millest võib keemilisi ühendeid toitu erituda. Lisaks võib toidus esineda näiteks hallitusseente toodetud mükotoksiine, taimede kasvatamisel kasutatud pestitsiidide jääke, suitsutamisel tekkivaid polütsüklilisi aromaatseid süsivesinike või suurenevast tööstussaastest tulenevaid raskmetalle.
Erinevalt lisaainetest ning lõhna- ja maitseainetest ei lisata neid ühendeid toitu taotluslikult, vaid need võivad toidus sisalduda looduslikult, sattuda sinna keskkonnasaaste tulemusena või tekkida toitu selle tootmisel ja käitlemisel.
Kõigi selliste keemiliste ühendite puhul on aga oluline tagada see, et neid leiduks toidus vaid inimese tervisele ohutus koguses.
Ohutute koguste määramiseks teeb Euroopa Toiduohutusamet (EFSA) pidevalt riskihindamisi, mille käigus uuritakse ühendi toksilisi omadusi (näiteks kantserogeensus, genotoksilisus, viljakusele ja järeltulijatele avaldatav mõju) ning määratakse ühendile lubatud päevadoos. Lisaks hinnatakse inimeste kokkupuudet ühendiga toidu kaudu. Selle hinnangu tegemiseks on vaja toidu tarbimise ning ühendi toidus sisaldumise andmeid.
Ühendite toitu lisamine või mittetaotluslik sisaldumine selles loetakse ohutuks ainult sel juhul, kui kõikide erinevate toitude kaudu saadav ühendi kogus jääb lubatud päevadoosist väiksemaks.
Lisaained on ained, mida lisatakse toidule selle valmistamise käigus mitmesugustel põhjustel – näiteks säilivusaja pikendamiseks, värvi andmiseks või magustamiseks.
Olenemata lisaaine toiteväärtusest ei kasutata seda iseseisva toiduna ega toidu põhikoostisosana. Küll aga muutub lisaaine ise või selle derivaadid otseselt või kaudselt toidu koostisosaks.
Lisaained jaotatakse põhifunktsiooni alusel rühmadeks – näiteks toiduvärvid, säilitusained, antioksüdandid, magusained, paksendajad. Kuulumine ühte põhirühma ei välista aga lisaaine teisi funktsioone.
Lisaainete ohutus
Euroopa Liidus võib toidus kasutada vaid selliseid lisaaineid, mida on kontrollitud ning mis on lubatud koguses ja ettenähtud eesmärgil kasutades tervisele ohutud.
Kasutada lubatud lisaainete ohutust on hinnanud toidu teaduskomitee (SCF, Scientific Committee for Food) või Euroopa Toiduohutusamet (EFSA). Kõik lisaaineid, mida võib kindlal eesmärgil kasutada, on kirjas Euroopa Liidu toidu lisaainete loetelus.
Lisaainete ohutuse hindamise aluseks on dokumendid, mille esitab lisaaine tootja või kasutada soovija Euroopa Komisjonile.
Dokumentides peavad olema andmed lisaaine keemilise koostise, valmistamise, analüüsimeetodite ja toidus toimuvate reaktsioonide kohta, samuti lisaaine soovitud kasutusalad ja mürgisuse andmed (nt mõju ainevahetusele, krooniline ja subkrooniline mürgisus, kantserogeensus jne).
Nende andmete põhjal määratakse vastuvõetav päevadoos (ADI, acceptable daily intake), mille piires võib lisaaine tarbimist pidada ohutuks.
Lisaaine ohutuse vaagimisel hinnatakse ka seda, kui palju tarbija tõenäoliselt seda päevas tarbib.
Selleks arvestatakse lisaaine jaoks taotletavaid piirnorme ning seda sisaldavate toitude suurimaid päevaseid söödavaid koguseid.
EFSA loeb lisaaine kasutuse ohutuks ainult siis, kui kõikide päeva jooksul söödud toitude kaudu saadav lisaaine kogus jääb alla vastuvõetava päevadoosi (ADI).
Eelnevalt kasutada lubatud lisaaine kasutusala laiendamisel mõne toidu või toidugrupi võrra hinnatakse samuti lisaaine tarbimist, et näha, kas on n-ö ruumi lisaaine kasutuse laiendamiseks.
Märgistamine
Lisaained kuuluvad toidu koostisesse ja need peavad olema kirjas toidu pakendil koostisainete loetelus.
Toidu märgistamisel tuleb esitada lisaaine funktsionaalrühm ja nimetus või E-number (näiteks "toiduvärv kurkumiin" või "toiduvärv E 100"). E-numbrit võib kasutada märgistuse lihtsustamise eesmärgil keerukate keemiliste nimetustega ainete puhul.
Lisaainete müümisel otse tarbijale ning ettevõtete vahelisel kauplemisel tuleb järgida täpsemaid märgistamisnõudeid, mis on kirjas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1333/2008.
Õigusaktid
Lisaainete toidus kasutamise üldnõudeid ning märgistamise korda reguleerib Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1333/2008.
Määruse lisades on järgmine teave.
- Lisa II – lisaainete loetelu ja kasutustingimused toidugruppide kaupa. Loetelu on palju kordi muudetud. Muudatused saab kätte EUR-LEx andmebaasist määruse (EÜ) nr 1333/2008 bibliograafilise teabe alt.
- Lisa III – lisaainete loetelu ja kasutustingimused preparaatide kaupa (lisaainete, toiduensüümide, lõhna- ja maitseainete ning toitainete preparaadid).
Viited
Dokumendid
Kontakt
Joanna-Maria Usar
toiduohutuse osakond
Lõhna- ja maitseained on tooted, mida lisatakse toidule lõhna või maitse kas andmiseks või muutmiseks. Nende alla kuuluvad erinevad lõhna- ja maitseomadusega tooted – näiteks erinevad ekstraktid, eeterlikud õlid, suitsutusvedelikud, sünteetilised ja looduslikud lõhna- ja maitseühendid.
Lõhna- ja maitseaineid leidub mitut eri liiki (näiteks ühendid, preparaadid, prekursorid, suitsutuspreparaadid). Nende kasutamisel tuleb järgida nõudeid, mis on kehtestatud õigusaktidega.
Lubatud lõhna- ja maitseained
Euroopa Liidus kasutada lubatud lõhna- ja maitseainetest on koostatud loetelu.
Loetelu on kehtestatud Euroopa Komisjoni rakendusmäärusega (EL) nr 872/2012, .
Praegu on loetelus kirjas nii looduslikud kui ka sünteetilised lõhna- ja maitseühendid (s.o algmaterjalist eraldatud kindlad keemilised ühendid).
Tulevikus lisatakse loetellu ka lõhna- ja maitseained (olenemata liigist), mis ei ole saadud toidust. Kuna algmaterjal, millest need on saadud, ei ole toit, siis vajavad need enne loetellu lisamist ohutushindamist. Need võivad ka praegu turul olla, kuna siiani polnud see valdkond reguleeritud. Alates 2016. aastast võib neid aga kasutada ainult n-ö positiivse loetelu alusel (st aineid, mida loetelus kirjas pole, ei tohi kasutada).
Kõigi loetellu lisatud ainete ohutust on hinnatud ning nende kasutamine toidus lubatud viisil ja koguses ei kujuta endast ohtu inimese tervisele.
Toidust saadud lõhna- ja maitseainete (v.a lõhna- ja maitseühendid) ohutus ei vaja hindamist ning seetõttu neid loetellu ei lisata. Samal põhjusel jäävad loetelust välja ka toidust eraldatud ekstraktid ja eeterlikud õlid.
Lõhna- ja maitseainete kasutamise koguseid üldiselt kehtestatud ei ole, kuna ained on ohutushinnangute kohaselt ohutud. Samuti piirab nende kasutamist ühendi maitse ja lõhna intensiivsus, mis ei võimalda nende üledoseerimist.
Lõhna- ja maitseainete liigid
Ühendid
Looduslikud lõhna- ja maitseühendid vastavad looduslikult esinevatele ühenditele ning need eraldatakse taimsest, loomsest või mikrobioloogilisest toorainest. Ühendid on näiteks vanilliin, kofeiin, A-rebaudiosiid. Toidutööstus kasutab umbes 2500 lõhna- ja maitseühendit, mida kasutatakse üksikult või kombineeritult toidule erinevate maitsete või maitsevarjundite andmiseks.
Preparaadid
Preparaadid saadakse taimsest, loomsest või mikrobioloogilisest toorainest traditsiooniliste toiduvalmistamisviisidega, st nende tootmiseks ei kasutata sünteesimist. Näiteks puu- ja juurviljaekstraktid, vürtsi- ja ürdiekstraktid, eeterlikud õlid.
Termilisel töötlusel saadud lõhna- ja maitseained
Saadakse pärast kuumutamist segust, mille koostisainetest vähemalt üks sisaldab lämmastikku ja teine on redutseeriv suhkur. Tootmisprotsess on analoogne liha küpsetamisele, kus iseäralik maitse ja lõhn on tingitud kuumtöötlusest.
Prekursorid
Tooted, millel endal ei ole lõhna- ja maitseomadusi, kuid mis toidu töötlemisel lagunedes või teiste koostisosadega reageerides toovad esile toidu lõhna ja maitse. Näiteks süsivesikud, aminohapped, oligopeptiidid.
Suitsutuspreparaadid
Suitsutuspreparaatide tootmine algab suitsu kondenseerimisest. Kondensaat fraktsioneeritakse, et kõrvaldada sellest tervisele ohtlikumad komponendid, ning puhastatakse, et piirata polütsükliliste aromaatsete süsivesinike (PAH-id) sisaldust. Seejärel võib suitsukondensaate kasutada toidus või suitsutuspreparaatide valmistamisel.
Praegu on Euroopa Liidus lubatud kasutada kaheksat suitsutuspreparaati-esmatoodet. Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) uutest ohutushinnangutest selgus, et olemasolevate teaduslike tõendite põhjal ei saa välistada hinnatud toodete genotoksilisust, mistõttu ei saa nende kasutamist toidus pidada ohutuks. Suitsutuspreparaatide-esmatoodete kasutamine keelustatakse järk-järgult, et anda nende tootjatele ja neid kasutavatele toidukäitlejatele aega keelustamisega kohanemiseks
Teised lõhna- ja maitseained
Siia liigitatakse ained, mis ei kuulu eelnevate lõhna- ja maitseainete gruppide alla. Näiteks grillilõhn ja -maitse, mis saadakse õli või rasva väga kõrge temperatuuri juures kuumutamisel.
Õigusaktid
Viited
Dokumendid
Kontakt
Katrin Kempi
toiduohutuse osakond
Saasteaine on toidus sisalduv aine, mida ei ole sinna lisatud taotluslikult ning mis võib muuta toidu kvaliteeti halvemaks ja olla ohtlik inimeste tervisele.
Saasteained võivad põhjustada mitmesuguseid terviseprobleeme – kahjustada immuunsüsteemi, siseorganite tööd, närvisüsteemi või viljakust; põhjustada vähkkasvajaid, geneetilisi kahjustusi, arenguhäireid jne.
Tekkeallika järgi jaotatakse saasteained nelja gruppi: keskkonnast tulenevad saasteained; toidu töötlemisel tekkivad saasteained; toidu tootmisel tekkivad saasteained; looduslikult esinevad toksilised ühendid.
Keskkonnast tulenevad saasteained on keskkonda sattunud tahtlikult või kogemata, eeskätt inimtegevuse tulemusena. Mõned neist võivad esineda ka looduslikult, kuid tööstuslik tegevus võib suurendada nende esinemist keskkonnas ning tõsta nende sisaldust toidus. Näiteid: raskmetallid (sh elavhõbe), dioksiinid ja PCB-d, bromeeritud tuleohtlikkuse vähendajad, perfluorühendid jpt.
Toidu töötlemisel tekkivad saasteained võivad moodustuda toidu valmistamisel või säilitamisel. Näiteid: akrüülamiid, polüaromaatsed süsivesinikud, kloropropanoolid, furaan, etüülkarbamaat jpt.
Toidu tootmisel tekkivad saasteained esinevad toidus selle tootmise käigus kasutatavate ainete jääkidena. Näiteid: taimekaitsevahendite jäägid, veterinaarravimite jäägid, väetiste jäägid jpt.
Looduslikult esinevad toksilised ühendid, mida elusorganismid looduslikult toodavad. Sellised toksiinid on ohutud organismidele, kes neid toodavad, aga võivad mõjuda kahjulikult teistele organismidele. Toksilisi ühendeid toodavad organismid muu hulgas kaitseks teiste loomade ja taimede eest. Näiteid: ergotalkaloidid, mükotoksiinid, mitmesugused taimetoksiinid jpt.
Toitu, mis sisaldab saasteainet inimtervisele ohtlikus ning toksikoloogiliselt tasemelt lubamatus koguses, ei tohi turustada.
Saasteaine saadavuse vältimiseks ja vähendamiseks tegutsetakse vastavalt olukorrale – antakse soovitusi toidu valimiseks, koostatakse juhendeid saasteainete vältimiseks ja vähendamiseks toidus, kehtestatakse piirnorme jne.
Piirnormid kehtestatakse nii madalad, kui on mõistlikkuse piires võimalik. Kehtestamisel arvestatakse võimalikke terviseriske ja seda, kas saasteaine sisaldust toidus on võimalik jätta alla piirnormi, kui tootmisel järgitakse häid põllumajandus-, kalandus- ja tootmistavasid. Toidule, mis on suunatud riskigruppi kuuluvatele inimestele (nt imikud, väikelapsed), kehtestatakse lisaks rangemaid piirnorme. Piirnormide kehtestamisel tuginetakse Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) teaduslikele arvamustele.
4 soovitust saasteainete ebasoodsate tervisemõjude ennetamiseks:
- toitu mitmekesiselt;
- säilita valikutes mõõdukus;
- ära lasku äärmustesse;
- tarbi erinevate tootjate toodangut.
Dokumendid
Õigusaktid
Piirnormid
| Teema | Õigusakt | Märkus |
|---|---|---|
| Üldised põhimõtted toidus esinevate saasteainetega seonduva reguleerimiseks Euroopa Liidus | Nõukogu määrus (EMÜ) nr 315/93, milles sätestatakse ühenduse menetlused toidus sisalduvate saasteainete suhtes (konsolideeritud tekst) | – |
| Erinevad saasteained – piirnormid nii loomses kui ka mitteloomses toidus | Komisjoni määrus (EL) 2023/915, milles käsitletakse teatavate saasteainete piirnorme toidus ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1881/2006 (konsolideeritud tekst) | Piirnormid on sätestatud järgmistele saasteainetele: mükotoksiinid (nt aflatoksiinid, ohratoksiin A), taimetoksiinid (nt eruukhape, tropaanalkaloidid), metallid ja muud elemendid (nt plii, kaadmium), halogeenitud püsivad orgaanilised saasteained (nt dioksiinid ja PCBd), töötlemisel tekkivad saasteained (nt PAHid, 3-MCPD), muud saasteained (nt nitraadid, melamiin). |
| Taimekaitsevahendid (pestitsiidid) – taimses ja loomses toidus ning söödas või nende pinnal esinevate pestitsiidide jääkide piirnormid | Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 396/2005, taimses ja loomses toidus ja söödas või nende pinnal esinevate pestitsiidide jääkide piirnormide kohta (konsolideeritud tekst) | Piirnormide otsingu lihtsustamiseks on Euroopa Komisjoni veebilehel avaldatud pestitsiidide jääkide andmebaas |
| Farmakoloogilised toimeained – jääkide piirnormide ja kontrollväärtuste kehtestamise eeskirjad ja menetlused | Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 470/2009, milles sätestatakse ühenduse menetlused farmakoloogiliste toimeainete jääkide piirnormide kehtestamiseks loomsetes toiduainetes (konsolideeritud tekst) | – |
| Farmakoloogilised toimeained – liigitus ja jääkide piirnormid | Komisjoni määrus (EL) nr 37/2010, mis käsitleb farmakoloogilisi toimeaineid ja nende liigitust loomsetes toiduainetes sisalduvate jääkide piirnormide järgi (konsolideeritud tekst) | Selguse huvides on loodud kaks tabelit:
|
| Meetmed akrüülamiidisisalduse vähendamiseks toidus | Komisjoni määrus (EL) 2017/2158, millega kehtestatakse riskivähendusmeetmed ja võrdlusväärtused akrüülamiidisisalduse vähendamiseks toidus | – |
| Radioaktiivne saaste – toidus ja söödas lubatud piirmäärad tuumaavarii või muu kiirgusavarii korral | Nõukogu määrus (Euratom) nr 2016/52, millega kehtestatakse toidu ja sööda radioaktiivse saastatuse lubatud piirmäärad tuumaavarii või muu kiirgusliku avariiolukorra puhul | – |
Proovivõtu- ja analüüsimeetodid
Kontakt
Anneli Haugas
toiduohutuse osakond
Ensüüme lisatakse toidule, et need täidaks tehnoloogilist funktsiooni toidu tootmisel, töötlemisel, käitlemisel või mõnes teises toote valmistamise etapis.
Näiteks kasutatakse glükoos-oksidaasi pudelisse villitud jookidest jääkhapniku eraldamiseks, kümosiini juustutootmises piima kalgendamiseks ning laktaasi piimasuhkru laktoosi lõhustamiseks laktoosivabade toodete valmistamisel.
Toiduensüüme saadakse taimedest, loomadest või mikroorganismidest või nendest saadud toodetest ning nad on suutelised katalüüsima spetsiifilisi biokeemilisi reaktsioone. Toiduensüümi preparaat on ühest või mitmest toiduensüümist koosnev segu, mille koostisesse nende ladustamise, müügi, lahjendamise või lahustamise hõlbustamiseks lisatakse lisaaineid ja/või teisi toidu koostisosi.
Kasutamine ja märgistamine
Toiduensüümide kasutamise üldnõuded on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 1332/2008.
Määrust kohaldatakse ensüümide suhtes, mida kasutatakse tehnoloogilisel eesmärgil toidu tootmisel, töötlemisel ning käitlemisel, sealhulgas abiainetena kasutatavate ensüümide suhtes. Reguleerimisalasse ei kuulu näiteks toitumis- ja seedimiseesmärgil kasutatavad ensüümid.
Kuni toiduensüümide loetelu kehtestamiseni on kahe ensüümi invertaasi (E 1103) ning lüsosüümi (E 1105) toidus kasutamine reguleeritud toidu lisaainete valdkonna all.
Ensüümid, mis omavad tehnoloogilist funktsiooni valmistoidus, esitatakse märgistusel toidu lisaainetega sarnasel viisil.
Enamasti aga toidu tootmisprotsessis kasutatud ensüümid tehnoloogilist funktsiooni valmistoidus ei oma. Seetõttu käsitletakse neid toidu abiainetena, mida toidu pakendil koostisosade loetelus ei esitata.
Euroopa Komisjon on koostanud juhendmaterjali hindamaks, kas toiduensüüm on koostisosa või abiaine ning kuidas sellest tulenevalt on kohustus toiduensüümi lõpptoote märgistusel välja tuua.
Kontakt
Joanna-Maria Usar
toiduohutuse osakond
Toiduga kokkupuutuv materjal või ese on selline, mis on kas ette nähtud kokku puutumiseks toiduga, mis juba puutub toiduga kokku ja on selleks ette nähtud või mis tõenäoliselt puutub toiduga kokku või eraldab toitu oma koostisosi.
Toiduga kokkupuutuvate materjalide ja esemete turustamisel tuleb olla kursis nii turustamise üldiste nõuetega kui ka täpsemate nõuetega.
Selliste esemete turustamise üle tehakse ka järelevalvet.
Turustamise üldised nõuded
Üldised nõuded tulenevad toiduseadusest ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest nr 1935/2004.
Toiduga kokkupuutuvat materjali ja eset tohib turustada, kui:
- see on toodetud head tootmistava järgides;
- sellest toitu erituv ainekogus ei ole tervisele ohtlik ega halvenda toidu omadusi;
- sellest toitu erituv ainekogus vastab kehtestatud piirangutele;
- selle märgistus on nõuetekohane ning sisaldab asjakohasel juhul kasutusjuhiseid;
- selle märgistus, reklaam ja esitlus ei eksita tarbijat;
- selle jälgitavus on tagatud;
- sellega on asjakohasel juhul kaasas vastavusdeklaratsioon;
- andmed materjali- ja esemerühma kohta on majandustegevusteatega esitatud Põllumajandus- ja Toiduametile.
Turustamise täpsemad nõuded
Toiduga kokkupuutuva materjali ja eseme täpsemad nõuded käsitlevad peamiselt kas
- tootmiseks lubatud aine lubamist,
- toiduga kokkupuutuvast materjalist või esemest erituva (konkreetse) aine kogust,
- tootmisprotsessi (nt protsessi lubamine plasti ringlussevõtmiseks, hea tootmistava aspektid) või
- turustamist (nt vastavusdeklaratsiooni andmed, import).
Täpsemad nõuded on kehtestatud Eesti ja Euroopa Liidu õigusaktidega.
Järelevalve
Toiduga kokkupuutuvate materjalide valdkonnas teeb Eestis toiduseaduse alusel järelevalvet Põllumajandus- ja Toiduamet. Amet on määruse 1935/2004 artikli 13 mõistes ka pädev asutus ning määruse 1935/2004 artiklites 9–12 nimetatud loataotluste kontaktpunkt.
Teave ettevõtjale, tootjale ja turustajale Põllumajandus- ja Toiduameti kodulehel
ToidupakendidTeave tarbijale ja eraisikule Põllumajandus- ja Toiduameti kodulehel
Kontaktpunkti andmed
Marian Maidra
Põllumajandus- ja Toiduamet
[email protected]
tel +372 5911 0219
Õigusaktid
NB! Määruse eestikeelses versioonis on ingliskeelse väljendi "first placed on the market" vastena kasutatud fraasi "turule laskmine", kuid õige oleks "esmakordselt turule viimine". Euroopa Komisjoni kui määruse andjat on eestikeelse versiooni tõlkeparanduse vajadusest teavitatud. Soovitame määruse üleminekusätete (artiklid 11 ja 12) teksti puhul lähtuda ingliskeelsest versioonist (saad selle valida lingist avaneval lehel jaotisest "Keeled, vormingud ja autentne versioon"; ingliskeelne versioon on tähistatud tähtedega EN).
Komisjoni määrus (EL) 2026/250, 2. veebruar 2026, millega parandatakse määrust (EL) 2024/3190, milles käsitletakse konkreetseid ohtlikke omadusi kajastava ühtse klassifikatsiooniga bisfenool A (BPA), muude bisfenoolide ja bisfenooliderivaatide kasutamist teatavates toiduga kokkupuutumiseks ettenähtud materjalides ja esemetes ning millega muudetakse määrust (EL) nr 10/2011 ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) 2018/213Parandab bisfenool A (BPA) määrust (EL) 2024/3190.
NB! Määruse eestikeelses versioonis on ingliskeelse väljendi "first placed on the market" vastena kasutatud fraasi "turule laskmine", kuid õige oleks "esmakordselt turule viimine". Euroopa Komisjoni kui määruse andjat on eestikeelse versiooni tõlkeparanduse vajadusest teavitatud. Soovitame määruse üleminekusätete (artiklid 11 ja 12) teksti puhul lähtuda ingliskeelsest versioonist (saad selle valida lingist avaneval lehel jaotisest "Keeled, vormingud ja autentne versioon"; ingliskeelne versioon on tähistatud tähtedega EN).
Kehtetu alates 20. jaanuarist 2025.
Komisjoni määrus (EL) nr 284/2011, Hiina Rahvavabariigi ja Hongkongi erihalduspiirkonnast pärit või sealt lähetatud polüamiid- ja melamiinplastikust köögitarvete impordi eritingimuste ja üksikasjaliku korra kehtestamise kohta Komisjoni määrus (EÜ) nr 450/2009 toiduga kokkupuutumiseks ette nähtud aktiivsete ja intelligentsete materjalide ja esemete kohta Komisjoni määrus (EÜ) nr 1895/2005 teatavate epoksüderivaatide kasutamise piirangu kohta toiduainetega kokkupuutumiseks ettenähtud materjalides ja esemetesJuhised
Kontakt
Külli Suurvarik
toiduohutuse osakond
Toiduainetööstuses kasutatakse tootmise käigus toormest osa komponentide eraldamiseks mitmesuguseid protsesse ja abiaineid.
Abiained eemaldatakse toidust pärast oma funktsiooni täitmist, kuid tehnoloogilise paratamatuse tõttu võib toitu jääda abiainete jääke.
Ioniseeriv kiirgus
Toitu töödeldakse ioniseeriva kiirgusega selle säilimisaja pikendamiseks. Kiiritamisega hävitatakse toidus patogeenseid mikroorganisme, vähendatakse toidu riknemist ja kadu enneaegse küpsemise, idanemise või võrsumise tõttu ning puhastatakse toitu taimele või taimsele saadusele ohtlikest organismidest.
Toitu võib ioniseeriva kiirgusega töödelda, kui selleks on tehnoloogiliselt põhjendatud vajadus ning seda tehakse nõuetekohaselt. Töötlemist ei tohi kasutada hügieeni- ega tervisekaitsenõuete täitmise või hea tootmis- või põllumajandustava rakendamise asemel. Töötlemise tulemusena ei tohi toit muutuda ohtlikuks inimese tervisele. Kiiritatud toidu või koostisosa juures peab toote pakendil toidualases teabes olema märge "Kiiritatud" või "Töödeldud ioniseeriva kiirgusega" (pakendamata toidul müügikohas koos toidu nimetusega).
Toitu kiiritav ettevõte peab olema Põllumajandus- ja Toiduameti tunnustatud. Loetelu Euroopa Liidu ettevõtetest, kes on saanud loa toidu töötlemiseks ioniseeriva kiirgusega, on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas.
Täpsemat teavet toidu kiiritamisest, protsessile esitatavatest nõuetest, kiiritatud toidu märgistamisest ning ettevõtte tunnustamisest saab Põllumajandus- ja Toiduametist.
Viited
Euroopa Liidu toiduohutuse programmi Codex Alimentarius hügieenijuhend (Codex Stan 106/1983, rev. 1-2003)
Õigusaktid
Kontakt
Maia Radin
toiduohutuse osakond
Ekstraheerimislahusti
Ekstraheerimislahusti (ekstrahent) on selektiivne lahusti, mida kasutatakse toidu või mõne selles sisalduva aine lahustamiseks ekstraheerimisprotsessis.
Ekstraheerimislahusti on oma olemuselt tehnoloogiline abiaine. Ekstraheerimislahustit, nagu ka teisi abiaineid, tuleb kasutada nii, et toodetav toit oleks ohutu.
Ekstraheerimisel saadud komponenti sisaldaval toidul või toidul, millest on mingi komponent ekstraheerimise teel eraldatud, ei ole vaja ekstraheerimise kasutamist märgistusel välja tuua. Vaja on märgistada lahustit ennast kasutamisele eelnevates etappides.
Võrreldes teiste toiduainetööstuses kasutatavate abiainetega (näiteks setitamiseks ja filtreerimiseks kasutatavad ained) on toidu ekstraheerimislahustid tervisele ohtlikumad. Seetõttu on nende kasutamine reguleeritud õigusaktiga, mis loetleb toidu töötlemiseks kasutada lubatud ekstraheerimislahustid, nende kasutamise tingimused ning lubatud jääksisaldused toidus.
Õigusaktid
Kontakt
Katrin Kempi
toiduohutuse osakond
Viimati uuendatud 27.02.2026
