Euroopa Toiduohutusamet (EFSA) vähendas toiduga saadava dioksiinide ohutut kogust. Eestlaste peamine dioksiini allikas on Läänemere kala, mille tarbimissoovitusi vaatab Maaeluministeerium uute andmete valguses üle.
„Kuigi mürgised ühendid dioksiinid moodustuvad peaaegu kõigi tööstuslike protsesside tulemusena, milles osalevad kloori sisaldavad ained, on toit peamine allikas, mille kaudu jõuavad need ained inimese organismi,“ ütles Maaeluministeeriumi toiduohutuse osakonna juhataja Martin Minjajev. „Organismi ladestunud ühendid võivad põhjustada mitmeid terviseprobleeme, mistõttu Euroopa Toiduohutusamet vähendas dioksiinide lubatud nädaladoosi.“
Enamik inimesi Euroopa riikides puutub dioksiinidega kokku kala, juustu ja loomaliha süües. Eestlasi puudutavad enim looduslik lõhe, jõesilm, kilu ja räim ehk rasvane kala, kuna dioksiinid ladestuvad nende rasvkoes.
„Teadaolevalt on kala hea oomega-3 rasvhapete allikas ja iseäranis rasvase kala tarbimine on kasulik südameveresoonkonnale. Kala tarbimisest ei peaks loobuma, aga soovitatav on hajutada terviseriske, toituda tasakaalustatult ja mitmekesiselt,“ lisas Minjajev.
Soovitusi dioksiiniriski maandamiseks
- Tarbi rohkem väherasvast ja keskmise rasvasusega kala.
- Eelista nooremaid ja väiksemaid räimi ning väldi üle 22 cm pikkuste räimede tarbimist või söö neid ainult paar korda kuus.
- Rasvaste Läänemere kalade puhul arvesta, et üht kalaliiki ei tasu süüa rohkem kui kolm korda nädalas ja 2 portsjonit korraga ‒ ehk siis mitte üle 300 g üht liiki kala nädalas.
- Fileeri ja eralda kalanahad Läänemerest püütud lõhelt ja teistelt suurematelt rasvastelt kaladelt.
Maaeluministeeriumil on kavas lähiajal uuendada soovitusi Läänemere kala tarbimiseks, võttes arvesse Euroopa Toiduohutusameti riskihinnangut.
Taust
- Dioksiinid on mürgised ühendid, mis püsivad keskkonnas pikka aega muutumatul kujul ning ladestuvad elusorganismide rasvkoes, mullas, veekogudes ja toidus.
- Dioksiinid ja dioksiinilaadsed PCBd on rasvlahustuvad ühendid, mistõttu leitakse nende kõrgeid sisaldusi rasvasest toidust, nagu näiteks piim ja piimatooted, kala, liha ja koorikloomad. Seega on toit peamine allikas, mille kaudu jõuavad need ained inimese organismi.
- Kõige tundlikumad dioksiinide toksilise toime suhtes on vanurid, rasedad, noorukid ja lapsed, eriti aga vastsündinud.
- Inimorganismi ladestunud ühendid võivad põhjustada mitmeid terviseprobleeme, näiteks maksa, kesknärvisüsteemi ja immuunsüsteemi kahjustusi, viljatust ja vähkkasvajate teket.
- Dioksiinide ja dioksiinilaadsed PCBde esinemine toidus ja loomasöödas on viimase 30 aasta jooksul kahanenud tänu avaliku sektori ja tööstusettevõtete pingutustele.
- EFSA riskihinnang võttis arvesse inimeste juures nähtud mõjusid ning kasutas täiendava tõendusmaterjalina loomkatsete andmeid.
- Räim pikkusega üle 17 cm (ICES 28-2 üle 21 cm) ning kilu üle 12,5 cm tuleb pakutava kauba hulgast välja sorteerida. Suuremat räime ja kilu võib turustada juhul, kui on tõendatud nõuetekohasus. Lisaks suuremale kilule ja räimele võib piirnorme ületada ka lõhe, meriforell ja jõesilm.
Lisainfo
- Mis on dioksiinid? »
- Kuidas dioksiinid tekivad? »
- Mis on toksilisuse ekvivalentfaktor (TEF) ja toksilisuse ekvivalentkontsentratsioon (TEQ)? »
- Millised on dioksiinide sisaldused õhus, vees ja toidus? »
- Mida tehakse dioksiinidega kokkupuute vähendamiseks? »
- Milline on olukord Eestis? »
- Mida peaks arvestama Läänemere kala söömisel seoses dioksiiniohuga? »
- Millised on edasised sammud? »
Mis on dioksiinid?
Dioksiinid (210 analoogi, millest 17 on toksikoloogiliselt ohtlikud) ja dioksiinilaadsed polüklooritud bifenüülid (PCBd) (209 analoogi, millest 12 analoogil on dioksiinide toksikoloogilised omadused) on väga toksilised ühendid, mis püsivad keskkonnas pikka aega muutumatul kujul ning ladestuvad elusorganismide rasvkoes, mullas, veekogudes ja toidus.
Püsivuse, toksilisuse, organismis ladestumise võime ja muude omaduste tõttu võivad nad õhu, vee, mulla, elusorganismide, jäätmete ning toidu kaudu kanduda saasteallikast õige kaugele. Inimorganismi ladestudes võivad need ühendid põhjustada mitmeid terviseprobleeme, näiteks maksa, kesknärvisüsteemi ja immuunsüsteemi kahjustusi, viljatust ja vähkkasvajate teket. Enim tundlikud dioksiinide toksilise toime suhtes on vanurid, rasedad, noorukid ja lapsed, eriti vastsündinud.
Kuidas dioksiinid tekivad?
Dioksiinid moodustuvad peaaegu kõigi tööstuslike protsesside tulemusena, milles osalevad kloori sisaldavad ained, nagu näiteks kloori sisaldavate jäätmete põletamisel, paberitööstuses kloorvalgendamist kasutades, PVC (polüvinüülkloriid) plastmasside tootmisel või keemiatööstuse tegevuse käigus. Dioksiinid moodustuvad ka metsatulekahjude, kulupõlengute või vulkaanide tegevuse tagajärjel.
Mis on toksilisuse ekvivalentfaktor (TEF) ja toksilisuse ekvivalentkontsentratsioon (TEQ)?
Igal dioksiini või dioksiinilaadse PCB analoogil on erinev toksilisuse tase. Nende eri analoogide summaarse toksilisuse leidmiseks ning riskianalüüsi ja kontrolli võimaldamiseks on välja töötatud rahvusvaheliselt kasutatav toksilisuse ekvivalentfaktori (TEF) mõiste. Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO) vaatab regulaarselt üle ja ajakohastab toksilisuse ekvivalentfaktoreid. Viimati uuendati TEF väärtuseid 2005 aastal.
Seega väljendatakse laboratoorsete analüüside tulemused kõigi dioksiini analoogide ja dioksiinilaadsete PCBde analoogide jaoks ühe määratava ühiku, TCDD toksilisuse ekvivalentkontsentratsiooni (TEQ) alusel. Kõige toksilisema analoogi (2,3,7,8-TCDD) sisaldus proovides võrdsustatakse ühega ning teiste analoogide sisaldused korrutatakse vastava WHO-TEF koefitsendiga ja saadakse toksilisuse ekvivalentide väärtused. Nende summeerimisel saadakse toksilisuse näitaja.
Euroopa Toiduohutusameti hinnangul (2018) võib kõige toksilisem dioksiinilaadne PCB olla ülehinnatud. Toksilisuse näitaja arvutamisel lähtutakse rahvusvaheliselt heakskiidetud toksilisuse ekvivalentfaktoritest, mistõttu toetatakse nii dioksiinide kui ka dioksiinilaadsete PCBde ülevaatamist uute teadmiste valguses.
Millised on dioksiinide sisaldused õhus, vees ja toidus?
Üldjuhul on dioksiinide ja dioksiinilaadsete PCBde sisaldused õhus väga madalad, v.a ebatõhusate jäätmepõletusjaamade läheduses. Nende ühendite sisaldused joogivees ja pinnasevees on samuti väga madalad, sest nad lahustuvad vees väga halvasti. Dioksiinid ja dioksiinilaadsed PCBd on rasvlahustuvad ühendid, mistõttu leitakse nende kõrgeid sisaldusi rasvasest toidust, nagu näiteks piim ja piimatooted, kala, liha ja koorikloomad. Seega on toit peamine allikas, mille kaudu jõuavad need ained inimese organismi.
Mida tehakse dioksiinidega kokkupuute vähendamiseks?
Dioksiinide, dioksiinilaadsete PCBde ja muude kui dioksiinilaadsete PCBde piirnormid teatavates toiduainetes on sätestatud Euroopa Komisjoni 2006. a 19. detsembri määrusega (EÜ) nr 1881/2006.
Euroopa Toiduohutusamet kinnitas 2018. a dioksiinide ja dioksiinitaoliste PCBde lubatud nädalaseks tarbitavaks koguseks (TWI) 2 pg Maailma Terviseorganisatsiooni toksilisuse ekvivalenti (WHO-TEQ) kehamassi kilogrammi kohta.
Milline on olukord Eestis?
Eestis on uuritud dioksiinide ja PCBde sisaldust aastast 2002 ning eeskätt on keskendutud kala uurimisele, kuna on leitud, et suur osa (80–85%) dioksiine ja dioksiinilaadseid PCBsid satub Läänemere-äärsete riikide elanike organismi just kalaga.
Küllaltki saastunud Läänemere kalad sisaldavad mitu korda rohkem PCBsid kui näiteks Põhja-Atlandi kalad. Seniste uuringutulemuste alusel võivad kehtestatud dioksiinide ja dioksiinilaadsete PCBde piirnorme ületada räim pikkusega üle 17–22 cm (sõltuvalt püügipiirkonnast) ning kilu pikkusega üle 12,5 cm. Et välistada kõrge dioksiinide ja PCBde sisaldusega kala jõudmist inimese toidulauale, tuleb kõik piirsuurusi ületavad kalad pakutava kauba hulgast välja sorteerida. Lisaks suuremale kilule ja räimele võib piirnorme ületada ka lõhe, meriforell ja jõesilm.
Samas on täheldatud, et püsivate orgaaniliste saasteainete sisaldus Läänemere piirkonna kalades varieerub suurel määral, mis võib näiteks räime korral olla seletatav liigi, käitumise ja toitumispiirkonnaga.
Muust toidust (piim, liha, muna, või, toiduõli) leitud dioksiinide ja dioksiinilaadsete PCBde sisaldused jäävad oluliselt alla piirnormi.
Mida peaks arvestama Läänemere kala söömisel seoses dioksiiniohuga?
Erilist tähelepanu peaksid oma toiduvalikute tegemisel pöörama Läänemerest pärineva räime ja lõhe tarbijad.
Dioksiini ja dioksiinilaadsete PCBde riski hajutamiseks on soovitatav süüa rohkem väherasvast ja keskmise rasvasusega kala. Eelistada tuleks nooremaid ja väiksemaid räimi ning vältida üle 22 cm pikkuste räimede tarbimist või süüa neid ainult paar korda kuus.
Rasvaste kalade puhul tuleb arvestada, et üht kalaliiki ei tasu süüa rohkem kui kolm korda nädalas ja 2 portsjonit korraga ‒ ehk siis mitte üle 300 g üht liiki kala nädalas.
Läänemerest püütud lõhe ja teised suuremad kalad tuleks fileerida ja kalanahad eraldada, et eraldada rasvakiht kalafilee keskosast ja kõhuäärtest.
Teadaolevalt on kala hea oomega-3 rasvhapete ja D-vitamiini allikas ning iseäranis rasvase kala tarbimine on kasulik südame-veresoonkonnale. Kala tarbimisest ei tasu kindlasti loobuda, aga soovitatav on hajutada terviseriske.
- Väherasvased kalad – haug, heik, koha, mintai, ahven, tursk, saida, tilaapia.
- Keskmise rasvasusega – lest, rääbis, meriforell, siig.
- Rasvased kalad – räim, panga, vikerforell, heeringas, jõesilm.
- Väga rasvased – skumbria, lõhe, angerjas.
Millised on edasised sammud?
Uute epidemioloogiliste andmete valguses on vajalik teha põhjalikum analüüs, mis arvestaks nii Eesti elanike toidu tarbimise mustreid, dioksiinide ja PCBde sisaldust kui ka uue riskihinnangu tulemusi. Eesti toitumis- ja liikumissoovitused annavad suuniseid dioksiinide ja dioksiinilaadsete polüklooritud bifenüülide (PCB) riski hajutamiseks kala tarbimisel.
Maaeluministeeriumil on lähiajal kavas uuendada soovitusi Läänemere kala tarbimiseks, arvestades Euroopa Toiduohutusameti riskihinnanguga.
Euroopa Komisjonil on kavas koos liikmesriikidega arutada võimalike võetavaid meetmeid, arvestades Euroopa Toiduohutusameti arvamust, et kaitsta erinevate elanikkonnarühmade tervist.
