Glükoalkaloidide tervisemõjud olenevad nii söödud kogusest kui ka indiviidi omapäradest ning väljenduvad sagedamini seedetraktihäiretena. Tõsisematel puhkudel on täheldatud mõju närvisüsteemile; surmajuhtumid on harvad.
Taimed toodavad glükoalkaloide enda kaitseks loomade, putukate ja haigustekitajate vastu.
Stressitegurid, nagu haigused ja vigastused, soodustavad glükoalkaloidide moodustumist.
Lisaks oleneb glükoalkaloidisisaldus taimes ka näiteks selle sordist, vanusest, kasvu- ja säilitustingimustest. Samuti võivad sama taime eri osad sisaldada erinevas koguses glükoalkaloide.
Glükoalkaloide leidub paljudes maavitsaliste (Solanaceae) sugukonna esindajates, sealhulgas kartulis ja tomatis.
Soovitusi glükoalkaloidide saadavuse vähendamiseks
Kartulid
Glükoalkaloide (peamiselt α-solaniini ja α-sakoniini) leidub kartulitaime kõigis osades, rohkem tooretes marjades, noortes lehtedes, õites, võrsetes ja idudes.
Kartulimugulates on glükoalkaloide rohkem koores ja mõne millimeetri paksuses koorealuses kihis. Glükoalkaloidide sisaldus koores on kaks korda suurem kui kogu mugulas ja viis korda suurem kui kartuli sisus. Kahe kuu jooksul pärast koristust ja üle talve hoitud kartulites glükoalkaloidide sisaldus suureneb.
Väikeses koguses parandavad glükoalkaloidid kartuli maitseomadusi. Seevastu mõru maitse ja põletav tunne kurgus viitavad juba liigsele sisaldusele.
Arvatakse, et suure glükoalkaloidisisaldusega kartulite söömine raseduse ajal kahjustab loote arengut.
Üldjuhul sisaldavad sordid glükoalkaloide alla 20 mg / 100 g. Toksiline doos inimesele on 2–5 mg kehakaalu kg kohta. Seega näiteks 20 kg kaaluv laps võiks ohtu kartmata süüa päevas u 200 g ning 70 kg kaaluv täiskasvanu u 700 g kartulit.
Peamiselt põhjustavad liigset glükoalkaloidisisaldust sobimatud transpordi- ja säilitustingimused. Oluline teket soodustav tegur on valgus.
Pea meeles!
- Säilita kartuleid jahedas ja pimedas.
- Arvesta, et säilitamisel glükoalkaloidide sisaldus suureneb.
- Koori ja puhasta kartulid enne kuumtöötlemist.
- Väldi vigastatud, mädanemistunnustega või idanevate kartulite söömist.
- Kui kartul on muutunud roheliseks, tuleks see pigem jätta söömata.
- Ära söö mõru maitsega kartuleid.
- Ära söö muid kartulitaime osi peale mugulate.
- Kui kasvatad ise kartuleid, arvesta kartulikasvatuses rakendatavate põhimõtete ja soovitustega.
Tomatid
Tooretes rohelistes tomatites sisaldub glükoalkaloide (peamiselt α-tomatiini ja dehüdrotomatiini) oluliselt enam kui küpsetes tomatites. Seda seetõttu, et vilja valmimisega glükoalkaloidisisaldus väheneb.
Tomatites esinevaid glükoalkaloide peetakse kartulites kartulites esinevate glükoalkaloididega võrreldes vähem ohtlikuks. Kuid tasub arvestada, et mõju sõltub inimese tundlikkusest aine suhtes.
Tomatiinisisaldus küpsetes viljades võib olla langenud tasemele 0,35 mg/kg. Seega arvutuste kohaselt võiks 20 kg kaaluv laps süüa päevas u 2 kg ning 70 kg kaaluv täiskasvanu u 8 kg küpseid tomateid.
Pea meeles!
- Eelista söömiseks küpseid tomateid.
- Tooretest tomatitest valmistatud tooteid tarbi mõõdukalt.
- Ära söö muid tomatitaime osi kui ainult vilju
Miks ei sobi roheliseks muutunud kartulid söögiks?
Roheliseks muutunud kartulid ei sobi söögiks – ei koorides ega keetes ei saa Sa kartulist eemaldada selles sisalduvaid toksiine.
Rohelise värvuse annab kartulimugulale valguse (sh ka kunstvalguse) toimel moodustunud ja tervisele ohutu klorofüll (roheline pigment).
Klorofülli kõrval aga kiirendab valgus oluliselt ka kartulis looduslikult sisalduvate mürkainete, glükoalkaloidide (eeskätt solaniini) teket.
Roheline värvus näitab, et kartulimugul võib sisaldada liigselt glükoalkaloide. Need omakorda võivad suurtes kogustes kahjustada Sinu tervist (kergematel juhtudel tekivad gripilaadsed sümptomid, nagu iiveldamine, oksendamine, kõhulahtisus; raskematel juhtumitel neuroloogilised häired, nagu värisemine, nõrkus, nägemishäired). Roheliseks muutunud mugulad jäta seega söömata.
Rohelist kartulit ei tasu anda ka loomadele. Isegi kui lõikad kartulimugulalt ära rohelise osa, jäävad glükoalkaloidid mugula sisse siiski alles. Glükoalkloide ei lagunda ka ei küpsetamine ega keetmine.
Glükoalkaloidide liigset sisaldust näitab kartuli mõru maitse ning põletav tunne kurgus pärast kartuli söömist.
Roheliseks muutnud kartulid võid kompostida, samuti võid kasutada neid seemnekartulina.
Mida peaksin teadma kartulis leiduva solaniini kohta?
Suurem osa kartulimugulas leiduvatest glükoalkaloididest on α-solaniin ja α-sakoniin. Põhiliselt räägitakse solaniinist, kuigi selle all tuleks mõista glükoalkaloide laiemalt.
Glükoalkaloidid on mitmes taimeliigis (nt paljudes maavitsalistes (Solanaceae), sh kartulis) looduslikult esinevad ühendid. Need ühendid on ohutud taimele endale ja kaitsevad taime putukate, seente ja muude kahjustajate eest. Suures koguses süües aga võivad sellised ühendid kahjustada inimese tervist.
Glükoalkaloidisisaldus taimes oleneb selle sordist, vanusest, kasvu- ja säilitustingimustest ning muudest teguritest. Taime eri osad võivad sisaldada glükoalkaloide erinevas koguses. Stressitegurid, nagu haigused ja vigastused, soodustavad glükoalkaloidide moodustumist taimes.
Glükoalkaloide leidub rohkem kartulimugula koores, idudes ja rohelistes osades. Üldjuhul sisaldavad kartulisordid glükoalkaloide alla 20 mg 100 g kohta. Toksiline doos inimesele on 2–5 mg kehakaalu kg kohta.
Tervisemõjud olenevad nii söödud kogusest kui ka isiku organismi omapäradest. Enam ohustatud on lapsed oma väiksema kehakaalu ja tarbitava toidu koguse suhte tõttu.
Pea meeles! Mida saan teha oma tervise kaitsmiseks?
- Koori ja puhasta kartulid enne toiduks kasutamist, et eemaldada neist võimalikult palju solaniini. Seda mürkainet leidub kõige rohkem koores ja mõne millimeetri paksuses koorealuses kihis. Solaniinisisaldus kartulikoores võib olla ligi 10 korda kõrgem kui kartulimugulas endas. Kuigi kartulisorte toiduks aretades on arvestatud, et need sisaldaks glükoalkaloide võimalikult vähe (tervisele ohutus koguses), mõjutab glükoalkaloidisisaldust mugulas mitu tegurit, nagu sort, kasvu- ja säilitustingimused, mugulavigastused jms.
- Kartulimugula solaniinisisaldus suureneb seda säilitades. Saad aga vältida kartulimugulate solaniinisisalduse väga kiiret kasvu pikemal säilitusajal (üle talve), kui hoiad neid kuivas, jahedas ja eeskätt pimedas.
- Vananedes muutuvad kartulid söögiks sobimatuteks. Aja jooksul kaotavad kartulimugulad niiskust, võivad muutuda pehmeks ja kortsuliseks, hakkavad ajama välja idusid, neile võivad tekkida tumedad või pehmed laigud, halveneb nende maitse ja tekstuur. Seega võivad vanad kartulid liigse solaniini kõrval sisaldada ka kahjulikke mikroorganisme ja hallitust.
- Roheliseks muutnud kartulid on toiduks sobimatud oma kõrge solaniinisisalduse tõttu. Kartulimugulatelt rohelist osa ära lõigates ei eemalda Sa aga mugulatest neis sisalduvat solaniini. Samuti ei lagunda glükoalkaloide ka kartulite kuumtöötlemine, nagu küpsetamine või keetmine.
- Arvesta, et kartuli mõru maitse viitab selle liigsele solaniinisisaldusle.
- Kartulitaimest sobivad söögiks ainult mugulad; taime muud osad sisaldavad solaniini märksa enam.
- Juhul kui kasvatad ise kartuleid, siis arvesta kartulikasvatuses rakendatavate põhimõtete ja soovitustega, et vältida taimele avalduda võivat stressi, mis soodustab solaniini moodustumist.
Seotud viited
Viimati uuendatud 26.09.2025
